Arvo Pärt

Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on rahvusvaheliselt tuntuim Eesti helilooja. Ta on üks neid heliloojaid maailmas, kelle looming on oluliselt muutnud meie arusaamist muusikast. 1976. aastal lõi ta unikaalse muusikalise keele nimega tintinnabuli, milles komponeerib tänaseni. Ning ehkki temast ei lähtu ühtki koolkonda ning tal ei ole ühtki õpilast, on Pärdi tintinnabuli-looming tugevalt mõjutanud suurt osa 20.sajandi teise poole muusikast.

Pärdi loomingu ametlik retseptsioon toonases Nõukogude Liidus oli vastuoluline ja komplitseeritud. Ühest küljest oli tegemist oma põlvkonna ühe originaalsema ja väljapaistvama heliloojaga, kelle teosed kõlasid ja leidsid tunnustamist ka väljaspool Nõukogude Liitu. Teisalt sai mitmete 1960. aastail loodud teostele osaks terav kriitika, nt neoklassitsistliku „Partita”, iseäranis aga dodekafoonilise „Nekroloogi” puhul. „Credo” esiettekandele järgnenud skandaali ei põhjustanud aga mitte teose helikeel, vaid selle sisuline sõnum ja tekstivalik, ning ilmselt ka „ohtlikult” tugev mõju publikule (pärast teose esmakordset kõlamist nõudsid kuulajad selle kordamist). Ladinakeelse tekstiga „Credo in Iesum Christum” kuulutas helilooja avalikult ja siiralt oma usku, mida toonane režiim käsitles poliitilise provokatsiooni ja riigivastase sammuna. Teos keelati ning Pärdi isik ja tema senine kontsertlooming sattus mitmeks aastaks ebasoosingusse.

Mis puudutab Pärdi kontsertmuusikat, siis 1968. aastal loobus ta kõigist seni kasutatud stiilidest, tehnikatest ja väljendusvahenditest ning lakkas komponeerimast. Sellest otsusest sai alguse üks muusikaloo viljakamaid kriise ja radikaalsemaid autoristiili pöördeid, mida ka helilooja ise ei võinud ette näha. „Ma ei teadnud tollal, kas ma üleüldse veel muusikat luua suudan. Need õpinguaastad ei olnud mitte teadlik paus, vaid piinarikas sisemine konflikt elu ja surma peale. Mul ei olnud enam mingit sisemist kompassi ning ma ei teadnud enam, mis on intervall või mis helistik,” on Arvo Pärt hiljem meenutanud.

Uue eneseväljenduse otsinguil pöördus Pärt veelgi intensiivsemalt vanamuusika poole, süvenedes aastateks gregooriuse laulu, Notre Dame’i koolkonna ja renessansspolüfoonia uurimisse, mille esimesi vilju võib kuulda kolmandas sümfoonias (1971).

Aastal 1976 sündis neist pingelistest otsingutest täiesti uus ja originaalne muusikaline keel, millele Pärt andis nimeks tintinnabuli (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”). Esmalt avaldus see väikeses klaveripalas „Aliinale” ning veidi hiljem sellistes teostes nagu „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” (1977), „Fratres” (1977), „Tabula rasa” (1977) ja „Peegel peeglis” (1978). Tänaseks on Pärt komponeerinud vaid temale omases tintinnabuli-stiilis pea 40 aastat ning see on osutunud rikkalikuks ja ammendamatuks loominguliseks allikaks.

Esimesed tintinnabuli-teosed sündisid ja kõlasid esmakordselt Tallinnas, Eestis, toonases Nõukogude Liidus, kuid helilooja edasiseks tegevuseks oli vaja täielikku loomingulist vabadust. 1980. aasta jaanuaris oli Arvo Pärt koos abikaasa Nora ja nende kahe pojaga sunnitud emigreeruma Viini. Aasta hiljem koliti Rahvusvahelise Akadeemilise Vahetuse Ameti (DAAD) stipendiumi toel Berliini, kuhu jäädi ligi 30 aastaks.

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal taastus ka Arvo ja Nora Pärdi side Eesti ja siinse muusikaeluga. 1990. aastatel kõlas Pärdi looming üha sagedamini Eesti interpreetide kontserdikavades ning Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tõnu Kaljuste salvestasid ECMile oma esimesed Pärdi muusikaga plaadid.

Alates 2010. aastast elab Pärt püsivalt Eestis. Samal aastal asutati Arvo ja Nora Pärdi algatusel Laulasmaale Arvo Pärdi Keskus, mille eesmärk on helilooja isikuarhiivi loomine ning mille töös helilooja ja tema perekond ka ise osaleb.